Tänavuse jalgpallihooaja teises pooles sisuliselt meistritiitli väärilist tempot näidanud Pärnu Vapruse üheks nurgakiviks on kerkinud 19aastane Tristan Pajo, kes käis enda tegemistest rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".

Kuivõrd praegu on Pajo U21 koondise juures, siis rääkisimegi esialgu päevakajalisest ehk eelseisvatest mängudest - muu hulgas sõidetakse külla kõikvõimsale Prantsusmaale - ning Vapruse edust. Miks oli Vaprus hooaja esimeses otsas kehv ja miks on nad järsku saanud üles nii võimsa hoo?

Loomulikult räägime ka Pajo personaalküsimusest: millise rolli on talle usaldanud meeskonna peatreener Igor Prins, kuidas mõjutab platsil tema lühike kasv, milline on tema tulevik ja läbisaamine nn emaklubi FC Floraga?

Saate lõpus räägime ka jalgpallist laiemalt: miks soovitab ta meeskonnakaaslasel Marten-Chris Paalbergil esimesel võimalusel minna välismaale ja miks ta ise teatud määral kahetseb noorena Tabasalust FC Florasse siirdumist.

Aasta alguses Eesti jalgpalliliidu tehniliseks juhiks asunud Mario Hansi räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et tunnetab selget vastutust mängijate ees ning püüab neile luua võimalikult kvaliteetse tippu pürgimist soodustava keskkonna.

„Kipume sageli unustama, et meil on teiste inimeste ees väga suur vastutus. Mina tunnetan selgelt, et vastutan kõigi jalgpallis tegutsevate inimeste, aga eelkõige mängijate ees,“ rõhutab Hansi.

Seejuures jõuab ta ringiga tagasi aega, kui veel ise Tartu Tammekas palli taga ajas.

„Mängijana oli mul unistus jõuda välja suurematele lavadele ja staadionidele. Mul oli silme ees pilt – nagu ühes kuulsas reklaamis -, et tribüünid on rahvast pungil ja mina mängin nende ees. Jalgpallurina see unistus mul ei täitunud, A-koondise abitreenerina sain seda melu aga kogeda. Nüüd on mul aga võimalus ja sellega kaasnev vastutus aidata tänastel jalgpalluritel oma unistusi täita. Ka meie osakonna sisene moto kõlab: mängijate pärast!“ räägib Hansi.

Lahkame saates põhjalikult Eesti noortekoondistes tehtavat ning toome võrdlusjooneks Soome mudeli.

„Kui mõtlen arvamusele, et Eesti jalgpallur ei oska või ei taha või kardab palliga mängida… Ja et see on risk. Kui me väikese riigina ei julge riskida, siis kuhu meil on üldse minna?“ tutvustab Hansi lähenemist, mida aitab tal ellu viia soomlasest noortekoondiste juht Jani Sarajärvi.

Eesti jalgpallis viimastel kuudel toimunu kohta lausub Hansi aga: „Kui vaadata presidendivalimisi, oli kõik see suunatud pigem ühe isiku vastu. Aga mina küll ei ütleks, et klubid on omavahel killustunud. Mina oma igapäevases töös seda küll kuidagi ei tunneta. Kui lähen rääkima Eesti jalgpalli paremast tulevikust, pole kordagi tajunud kellegi vastuseisu.“

Vestlust Mario Hansiga veab Andres Vaher.

Head kuulamist!

Eesti jalgpallikoondise ääremängija Vlasi Sinjavski võttis jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise karjääri pulkadeks lahti. Muuseas selgus, et tema elu esimene profileping oli suisa illegaalne!

28aastane Narvast pärit Sinjavski on tänaseks üks Eesti koondise kogenumaid mängijaid. Lisaks platsi peal tehtule on teravjalg värvika karakterina silma paistnud ka selle kõrval – TikToki ja Instagrami jõudnud klaverimängu- ja tantsuvideod on vaid väike osa tema toimetamistest.

„Kui tahan, siis teen, kui ei taha, siis ei tee – mul on ükskõik, mis keegi sellest arvab. Mul endal on lõbus ja ma ei võta seda nii, et tahaks midagi sellega saavutada või hästi palju jälgijaid saada. See on lõbus!“ selgitas Sinjavski.

Ent jalgpalluri puhul tuleb eelkõige muidugi juttu – ülla-ülla – jalgpallist! „Kaljus olin ma esimesel aastal väga vaikne, aga siis sain aru, et nii ei saa. Edaspidi olen alati välja öelnud, kui mulle miski ei meeldi,“ avas Sinjavski oma mõttemaailma.

„Kui lihtsalt kuulad ja ei ütle midagi, siis oledki pingil. Teeksid seda, mida treener ütleb, isegi kui ei tule välja, aga olen treeneri jaoks mugav. Niimoodi oledki pingil ja lihtsalt hea inimene,“ selgitas ta hiljutist nõudmist positsioonivahetuseks, mis viis senise rünnakule orienteeritud ääremängija hoopis kaitsjaks ning suunas ta Tšehhi kõrgliigas klubivahetuseni.

Narva Transis kõrgliiga tuleristsed saanud Sinjavski meenutas ühtlasi oma esimest profilepingut, millele järgnes noomitus isalt, ning hilisemat arusaama, et sõlmitud kontraht oli tegelikult ebaseaduslik ja seega kehtetu. Juttu tuli ka legendaarsest karmi käega Sergei Frantsevist, kellega Sinjavskil asjad üldse klappima ei kippunud.

Terve karjääri Tartu Tammeka väravat valvanud Karl Johan Pechter tegi kolme aasta eest oma elus kannapöörde ja otsustas minna Austraaliat avastama. Nüüd on ta mõneks ajaks tagasi Eestis ja saabus sisuliselt otse lennukist ka Õhtulehe "Kolmanda poolaja" jalgpallisaatesse, et oma elust pajatada.

Miks otsustas Pechter sellise lükke teha? Mis elu on ta Austraalias lisaks jalgpallile veel elanud? Kuidas õnnestus tal end sealsesse vutiellu sisse süüa? Miks ei huvitanud Eesti koondisesse kuulumine seal maal mitte kedagi?

Tuleb välja, et 29aastane tartlane on seal edukalt oma karjääri jätkanud ja ta ei tee saladust faktist, et ühel hetkel jõudis ta välja kõige kõrgemale tasemele, kus ta kunagi on olnud. Tammekas mängides polnud tal treeningutel kunagi nii raske kui oma regiooni Premier League'i kuulunud Brisbane Citys.

Eesti jalgpalliliidu vastne asepresident Daniil Savitski tunnistas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, et kui töö vandeadvokaadina end ühel päeval ammendab, võib ta olla huvitatud võimalusest asuda siinset jalgpallivankrit ise vedama.

Endine väravavaht ja nüüd vandeadvokaadina igapäevast leiba teeniv Daniil Savitski kuulub EJLi juhatusse juba kaheksa aastat, kuid äsja tõusis ta alaliidu asepresidendiks.

Kas Savitskist võib saada kauase jalgpallijuhi Aivar Pohlaku mantlipärija?

„Ma ei välista seda võimalust. Kui, siis on see tulevikumuusika. Aastal 2025 ei olnud ma valmis kandideerima. Tahan veel erialaselt töötada – enne, kui saan büroo asjad üle anda järgmisele põlvkonnale ja ise keskenduda millelegi muule,“ kõlas vastus koos tõdemusega, et Pohlakuga ta sel teemal rääkinud ei ole.

„Ka UEFA president Aleksander Čeferin on ju advokaat. Minule teadaolevalt kutsus süda teda vahepeal sinna tagasi ning ta oli ka advokaadina mõnda aega üpris aktiivne.“

Savitski kirjeldas äsjaste EJLi valimiste eelset aega: „Stressi oli kindlasti tavalisest rohkem. Olin isegi mõneti üllatanud, kui tugevalt see kõik mulle mõjus. Tegin ise sellest järelduse: Eesti jalgpall läheb mulle hinge.“

Omaaegne jalgpallur meenutas omapärast – vihjeks: kokkuleppemänguga seotud isiklikku – lugu sellest, kuidas tal tekkis kontakt Pohlakuga ja temast sai juhatuse liige.

Samas lisas 36aastane Savitski: „Aga kui ma oleks omal ajal liitunud Levadia ja mitte Nõmme Kaljuga, ei istuks ma suure tõenäosusega praegu siin, vaid mängiksin endiselt jalgpalli ja ilmselt mitte Eestis.“

Saates tuleb juttu ka fantoomklubide probleemist, juhatuse liikme vastutusest ning "lapsekingades" spordiõigusest Eestis – milles Savitski kritiseerib Eesti olümpiakomitee tegevust.

Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Seekordse „Kolmanda poolaja“ jutusaate külaliseks on 33kordse Soome jalgpallimeistri Helsingi HJK peaskaut Mihkel Rääk.

23aastane Raplast pärit mees on tudeerinud spordijuhtimist nii Leedu spordiülikoolis kui ka Soomes Jyväskylä rakenduskõrgkoolis (JAMK). Enne Soome siirdumist jõudis ta skauditööd teha ka Leedu tippklubi Kaunase Žalgirise juures.

Ent kuidas jõuab noor Eesti mees üldse skauditööni? Kui keeruline oli Soomes kanda kinnitada? Ja kuidas käib ikkagi Aafrikast pärit lihvimata teemandite üleskorjamine? Juba mõne päeva pärast lendab Rääk näiteks Sierra Leonesse sealsete noormängijate potentsiaali uurima.

Saates tuleb juttu nii nähtud vaevast ja alustava skaudina saadetud lõpututest kirjadest klubidesse, aga ka humoorikatest juhtumitest seoses nii Aafrika-reiside kui ka muuga, millega jalgpalliskaut igapäevaselt kokku puutub.

Üle ega ümber ei saa me ka tehisintellektist – kui palju see tänapäeva maailmas skauti aitab? Vihje: palju!

Räägime ka sellest, miks ei liigu mängijad enam Eesti kõrgliigast Soome omasse. Kas tasemevahe on tõesti nii suur? Ja millisel mängijal võiks (või võinuks) olla lähiminevikus potentsiaali see teekond ette võtta?

Vähem kui ööpäev pärast konverentsiliiga keerulist, aga võidukat mängu kaugel Gibraltaril istus Paide linnameeskonna peatreener Vladimir Vassiljev juba Õhtulehe stuudios. Rääkisime tema uue koduklubi käekäigust ja eesmärkidest, aga eelkõige Eesti jalgpalli ja jalgpallurite arendamisest.

„Eestis on väga palju mängijaid, kes ei vääri profilepinguid ning kelle baasoskused on puudulikud. Välismaal nad ei saaks selle eest raha. Siin nad saavad, sest meil puudub konkurents,“ tõi ta välja arvamuse peamisest murekohast.

Poolteist aastat Slovakkia esiliigaklubis Šamorin peatreenerina töötanud Vassiljev hindas sealse ja Eesti jalgpalli erinevusi: „Platvorm ehk noortetöö on … ma ei ütleks isegi, et palju parem, vaid et kõike tehakse palju planeeritumalt. Seetõttu on ka sealne keskmine tase - nii tehniliselt kui füüsiliselt - palju kõrgem. Slovakkias ei ole jalgpallurit, kes ei oska mängida. Eestis on kas head või halvad mängijad. Need head lähevad tavaliselt välismaale ja seetõttu saavad halvad järjest rohkem kunstlikult profilepinguid. Meie jalgpallil ja liigal ei tasu niimoodi taseme tõusu oodata.“

Pikalt peatusime erinevatel nüanssidel, mida eeldab profijalgpalluriks saamine ja olemine. „Näen sageli koosolekutel pilke, mis on täiesti tühjad. Jah, minu kui treeneri ülesanne on mõista põhjuseid, miks see nii on ning hoolitseda selle eest, et mängijad ei saaks infot liiga palju. Aga kui lisada, et ma näen Eestis palju mängijaid, kes lihtsalt ei taha enam juurde õppida, siis on see probleem. Ja jõuame taas konkurentsi juurde - nad arvavad, et on jumala head ega pea rohkem pingutama. Välismaal ei hakka ükski treener ootama, et mängija suudaks infot vastu võtta.“

Samuti andis Vassiljev eksperthinnangu FC Flora eilsele saunaõhtule Islandil, rääkis vaimutugevuse võtmetähtsusest, enda karjääri planeerimisest, Henri Anieri palkamisest, igapäevasest suhtlusest Marko Saviciga ja Ivan Stojkovici pärandist ning paljust muust.

Episoodi saatejuht on Andres Vaher.

Juunikuu viimasel päeval 19aastaseks saanud Siht on kogu oma senise jalgpallitee veetnud Nõmme Kaljus. Seejuures on ta kogu selle aja mänginud endast aasta või isegi kaks vanematega. Saates meenutab ta muuhulgas aega, mil teda tunti pigem vähese võhmaga kiitsaka poisina, mitte noore ja talendika jalgpallurina.

Ehkki Eesti meistriliigas on ta viimase kahe aastaga kerkinud noorest east hoolimata üheks hinnatuimaks mängijaks, pole ta sarnaselt mitmele eakaaslasele veel välismaale siirdunud.

„Mina kindlasti ei sooviks sinna minna, sest noortest meestesse on väga raske sammu teha. Oleme seda ju näinud – enamasti tullakse kas tagasi Eestisse või minnakse mujale nõrgemasse liigasse. Kui ma siin juba meestega Premium liigat mängin, siis sooviksin minna kuhugi, kus ma saan meestejalgpalli mängida,“ avaldas Siht.

Juttu tuleb ka Kalju KTM-küsimustest, Promise Davidist ning muidugi ka kuulsast käärlöögist Rootsi vastu. Head kuulamist!