Kui siiani on Premium liigat arendatud pigem konservatiivselt, siis omaaegne pikaaegne jalgpallikoondislane, kuid alates detsembrikuust alaliidus tippliigasid juhtiv Teet Allas näeb kursimuutuse vajalikkust.

„Minu soov on teha ambitsioonikas plaan ja liikuda edasi suhteliselt kiirete sammudega, et publikut tuleks rohkem,“ lausus ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.

„Mis puudutab liiga näitamist laiemalt, siis siin tahaksime teha suurema muudatuse. See pööre ei ole lihtne, vaid nõuab suurt pingutust. Kuhu me sellega täpselt jõuame, kas see teenus saab olema tasuline ja kas muutus tuleb juba 2027. aastal, seda näeme tänavuse aasta jooksul,“ avas Allas veidi kaarte. „Oleme märtsi keskel astumas Euroopa liigade assotsiatsiooni liikmeks. Üks võimalus on näiteks erinevate riikidega ühiste telepakettide müük.“

Selle kohta, et tänavuse hooaja avamäng lükkus ERRi soovil järgmise nädala reede õhtult laupäeva varalõunasse, lausus Allas: „Loomulikult ei neelanud me seda muutust alla liiga lihtsalt. Praegu on nii, aga tahaks, et edaspidi arvestataks neis kokkulepetes rohkem üksteisega.“

Küsimusele, kas pigem on tõenäoline ülejärgmisel hooajal ERRiga koostöö jätkamine või mitte, vastas Premium liiga uus boss: „Kõik variandid on võimalikud ja neid on palju. Mingeid piire meil ees ei ole: näiteks seda, et peame olema tingimata 36 mänguga ERRis. See on meie ja meie klubide otsus. Võib-olla peaks seal olema ainult kõige-kõige olulisemad kohtumised ja ülejäänud kuskil platvormil.“

Allas räägib ka muudest uue ametiga kaasnevatest muredest ja rõõmudest. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas talle ikka ja jälle kuulsat Moldovale löödud väravat meenutatakse, mida ta on pidadnud üle elama kohtunikuna kätt proovides ning sellestki, kui tundmatuseni on äärekaitsja amet vahepealsete aastate jooksul muutunud.

Saatejuht on Andres Vaher.

Tallinna Kalevi ülipikaaegne kogukonna- ja turundusjuht Remy Põld on klubi nimel elanud ja hinganud pea 11 aastat. Ühes tänavuse talvega tõmbab ta klubis asjaajamist veidi koomale.

Niisiis kutsusime Kalevi klubi pikaaegse asjaajaja endale külla ning vaatasime möödunud aastatele tagasi. Tugeva korvpallitaustaga mees – kes muuseas mänginud Eesti U20 koondises kõrvuti nii mõnegi siinse tippmängijaga – jõudis esmalt tänu tuntud jalgpalliagendile Inglismaale ülikooli ning sealtkaudu otsapidi jalgpalli juurde.

Praktika Leicester Citys, koduigatsus ja naasmine kodumaale päädisid sellega, et 2015. aasta kevadel asus toona 22aastane Remy tööle Tallinna Kalevi jalgpalliklubi arendusjuhina. Pea 11 aastat hiljem on ta endiselt seal, kuid viimati kogukonna- ja arendusjuhi ametit pidanud mees tõmbab ühes klubi esiliigasse langemisega nüüd ametialast haaret veidi koomale.

Lugusid peitub aga nii Kalevi- kui ka sellele eelnevates aastates lausa kuhjaga. Neile vaatamegi nüüd koos Remyga uuesti otsa.

Head kuulamist!

Veel 2024. aastal FC Flora duubelmeeskonna füsioterapeudiks olnud Tarmo Tikk otsustas aasta eest Eestimaa tolmu jalgelt pühkida ning asus tööle Singapuri jalgpalli valitsejaklubis Lion City Sailorsis. Oma tegemistest ja sealsest eluolust käis ta aasta alguses rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".

Tikk kirjeldas saates, kuidas ta lõi Singapuriga kontakti tänu Artur Lõhmusele, kes läks Sailorsisse väravavahtide treeneriks paar kuud varem.

Loomulikult rääkis Tikk lahti Singapuri jalgpalli mured ja rõõmud. Ühest küljest on seal palju raha ning nii saab ta enda tööd - nagu ta ise ütles, siis on ta vigastatud mängijate treener - teha paremini, aga samas on seal ka puuduseid. Tikk rääkis ka neist.

Eesti ja Singapuri jalgpalli vahel saab luua ka teatavaid paralleele, sest Sailorsi klubi omanik on ka Singapuri jalgpalliliidu president ning nii on need süsteemid omavahel läbi põimunud. Tikk sõnas, et võrdlusmoment on tõesti arvestatav, aga tema hinnangul tehakse - või vähemalt soovitakse teha - Singapuris asju läbipaistvamalt.

Jalgpallitreener Risto Paju (22) on hoolimata väga noorest east juba kogenud nii mõndagi. Maardus sirgunud mees pääses vaid 20aastaselt tööle Slovakkia kõrgliigaklubisse Dunajska Streda ning on tänaseks jõudnud Paide Linnameeskonna abitreenerikohale.

Värskes „Kolmanda poolaja“ jutusaates vaatab Paju oma noorele, kuid kirevale karjäärile tagasi. 14aastaselt treenerina saadud tuleristsed Maardus, põiked nii FCI Levadia kui ka FC Flora süsteemi, käik Slovakkiasse, esiliiga meistritiitel Nõmme Unitediga ning koostöö kogenumate, kuid samas endiselt noorte ametivendade Vladimir Vassiljevi ja Nikita Brõliniga – need on vaid mõned teemad, millest saates räägime.

Juttu tuleb ka mugavustsoonist – miks ei jõua Eesti treenerid tihtipeale kodukamaralt kaugemale? „Mul oli Dunajskas Hispaania treener, kes ütles, et Risto, sa pead s*tta sööma. Ja siis Risto pidigi pool aastat s*tta sööma,“ vaatab Paju muigvelsui Slovakkia-ajale tagasi.

Milliseid tingimusi võimaldatakse analüütikutele Slovakkia tippklubis? Kui suur oli palgaerinevus? Ja millest 22aastasena Eesti tippklubi abitreeneriks kerkinud mees üldse unistab?

Vastuse saab ka konkreetne küsimus: kui näiteks mõni esiliigasats pakuks Pajule täna peatreenerikohta, võtaks ta selle vastu?

Head kuulamist!

2025. aasta Eesti aasta naisjalgpallur Siret Räämet mängib küll igapäevajalgpalli Austria kõrgliigaklubis LASK, kuid tuli talvepuhkuseks koju puhkama ning leidis aega külastada „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaadet.

Täpselt aasta eest siirdus Räämet pärast kümmet FC Floras veedetud hooaega esimest korda välismaale. Selgub, et unistus profikarjäärist pole kaugeltki pikaajaline, vaid tekkis mõtetesse alles üsna hiljuti.

Räägime ka praegusest kodumaast Austriast – kuidas erineb elu mägede maal Eesti omast, millised on sealsed naisproffide tingimused ja kuidas on lood fännikultuuriga?

Enne Austria-võimaluse tekkimist oli Räämet kõrghariduse nimel tihtipeale välisklubide testimispakkumistele ära öelnud. Päevatöö on Eestis naisjalgpallurite igapäeva lahutamatu osa – uurime, millega tegeles keskkaitsja enne välismaale siirdumist igapäevaselt. Vihje: 2023. aastal lõpetas ta TalTechi Eesti mereakadeemia veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise erialal.

Kiikame ka lapsepõlve: jalgpall pole Räämeti elus kaugeltki esimene ja ainuke spordiala. Nooremana tegeles ta näiteks ka kardispordi ja judoga.

Head kuulamist!

Õhtulehe jalgpallisaade „Kolmas poolaeg“ on nüüd teie ees ka videopildis! Seekordse episoodi külaline on endine Eesti koondise ja FC Flora jalgpallur Henrik Pürg, kes pidi vigastuste tõttu vaid 27aastaselt sportlaskarjääri lõpetama ning tegutseb nüüd sootuks teises valdkonnas.

Kui Pürg 2023. aasta järel jalgpallurikarjäärile joone alla tõmbas, loobus ta võimalusest jätkata tööd noortetreenerina ning hüppas põhimõtteliselt pea ees tundmatusse vette.

Saates saame teada, millega on neljakordne Eesti meister vahepealse kahe aasta jooksul tegelenud ning kuhu täpsemalt on elumerelained ta kandnud. Juttu tuleb nii üllatustest tööturule astumisel kui ka kõrgkooli minekust. Etteruttava vihjena võib öelda, et karjäärivalikule andis väikese tõuke koroonaajal omandatud oskus.

Tõstatuvad ka teemad, millest jalgpallurid tihtipeale rääkida ei tihka. Räägime kohanemisest olukorras, kui avastad end aastatepikkuse profikarjääri järel taas õpipoisirollist ning sellega kaasnevast ebakindlusest, aga vastukaaluks ka vutiplatsil omandatud enesekindlusest.

Head kuulamist!

Saate sisu:

0.00 Kuidas Henrik saatesse jõudis?
5.42 Karjääri lõpp, saatuslik puus
13.07 Esimesed kuud mittesportlasena. Töövestlused. Uue karjääri algus
21.34 Tagasi koolipinki
28.23 Milline on Henriku argipäev 2025. aastal?
38.42 Tuli ja tõrv Eesti koondise pihta. Üleminek Kaljust Florasse
47.30 Muretust ellusuhtumisest, vabast ajast, unistustest
53.51 Lõppsõna

FC Kuressaare särgis üle 300 kohtumise pidanud, kuid läinud nädalavahetusel jalgpalluriteele joone alla tõmmanud Märten Pajunurm räägib Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ korraga mitme jumala teenimisest ja sellest, mida tähendas tema jaoks amatöörmängija seisus.

32aastane Märten Pajunurm on küll sündinud ja sirgunud Raplas, ent kuna ta esivanemad on pärit Saaremaalt, siis ajas temagi sügavamalt juured alla just sealsesse esindusmeeskonda. „Olen end ise kutsunud 51% saarlaseks,“ muigab FC Kuressaare kauane kapten.

Side tolle kogukonnaga jäi nii tugevaks, et Pajunurm ei võtnud mõeldagi, kui Nõmme Kalju püüdis lõppenud hooaja eel teda enda ridadesse värvata. „Minu jaoks oli medalile mängimisest erilisem lõpetada oma klubis. Need väärtused kaalusid muu üles. Nautisin ja armastasin seda, mida ma tegin ja kus tegin,“ põhjendab Pajunurm.

Saates tuleb põhjalikult juttu sellest, kuidas Pajunurm on pikkade aastate jooksul kokku sobitanud mitme jumala – töö, jalgpalli ja eraelu – teenimist. Nimetus „amatöörjalgpalluri võrdkuju“ meeldib talle, kuni lõpuks otsustas ta sellest siiski lahti lasta.

Miks, selle kohta ütleb penaltikunnist keskkaitsja otse ja avameelselt: „Mul on eraelus viimase aasta-paariga läinud nii hästi, et jõudsin nüüdseks punkti, kus olin valmis jalgpalli jätma. Enne oli jalgpall vundament, mis hoidis kõike koos, nüüd tahan keskenduda aga muule. Õige aeg jõudis kätte ja tundsin selle ära.“

Mõistagi ei saa me mööda ka eelmise hooaja skandaalsest mängust Floraga, kus kohtunike otsusest nördunud Pajunurm keskmisi sõrmi välgutas. „See oli esimene kord, kui elukaaslane oli mu mängu vaatamas. Nii palju sõpru oli kohal! Lõin oma hooaja kümnenda värava… Aga kõige pettunum oli mu ema: ta ei suutnud ära imestada, kas on mu selliseks kasvatanud.“

Peatume ka Flora duublist „Flora duublisse“ (nagu on irvhambad FC Kuressaaret nimetanud) kolimisel, viikingiks kasvamisel, USAs enneolematute tingimuste nautimisel, töösuhtel Paide klubi juhi Veiko Veskimäega ja paljul muul põneval.

Saatejuht on Andres Vaher.

Head kuulamist!

Harju JK Laagri asutaja ja peatreener Lauri Nuuma (38) on vutimaastikul kogenud juba nii mõndagi. Ta on töötanud nii Portugali tippakadeemias kui ka abitreenerina Soome kõrgliigas.

Vaid 22aastase noormehena Harju Jalgpallikoolile aluse pannud Nuuma meenutab jutusaates „Kolmas poolaeg“ oma senise vutiteekonna värvikamaid seiklusi.

Jutuks tulevad nii Harju klubi alguspäevad, tahe teha asju varasemast teistmoodi, kõrged ambitsioonid ja muidugi ka kübeke naiivsust, mis noorte meeste – lisaks Nuumale olid Harju juures esimestest päevadest ka Lauri Esko ja Kalmar Liiv – lennuka ideega kaasas käis.

Lisaks meenutab Nuuma kogemusi välismaalt – 2015. aastal Portugali kolimise järel töötas ta kahes sealses klubis ning liikus seejärel edasi Soome, kus tegutses nii Helsingi JK skaudi kui kirsina tordil ka FC Honka abitreenerina.

Miks ei jõua eestlased kuigi tihti välisklubidesse peatreeneriks? Kuidas näeb välja kannakinnitus suures jalgpalliriigis Portugalis? Ja mida peavad Eesti treenerid tegema, et siinse jalgpallihariduse kvaliteet oleks kõrgem? Kõigile neile küsimustele leiame tunniajase jutuajamise käigus vastuse.

Head kuulamist!