Vallot Vainula on 40kordne Eesti individuaalne lauatennisemeister. Tema jalgpalliväravavahist poeg Jan Martti teeb kodusel tipptasemel alles esimese samme, aga kuulutab julgelt: „Loomulikult on ka minu unistus jõuda Eestist välja ja mängida Euroopas kõrgemal tasemel.“

Vahva spordipere käis Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“ oma lugu rääkimas.

Saatejuht on Andres Vaher.

„Mu motivatsioon oli mitme meeskonnakaaslase omast kõrgem,“ meenutas Zakaria Beglarišvili Õhtulehe jalgpallisaates üle-eelmise aasta lõpus Narva Transist lahkumist. „Nüüd on mu motivatsioon veel kõrgem. Tunnen, et see iga aastaga ainult kasvab ja loodan, et nii jätkub veel kaua.“

Nüüd Nõmme Unitedis mängiv, ent nii Flora (neli korda) kui Levadia (üks kord) ridades Eesti meistriks tulnud „Zaka“ leiab end ikka ja jälle mõttelt, miks siinsed noored platsil samamoodi ei põle nagu tema või ka Gruusia eakaaslased.

„Väga paljudes mängijates ma ei näe seda! Mina olen 35. Kui ma vaatan nooremaid, 18, 19, 20aastaseid… Nad lihtsalt mängivad. Jah, siis ma lähen vahel natuke närvi!“ tunnistab söödu- ja löögimeister, kes tuli esimest korda Eestisse palli lööma juba 2010. aastal.

Tervikuna ennustab ta Eesti jalgpallile siiski helge(ma)t tulevikku. Ühtlasi loodab end koos naise, tütre ja pojaga Tallinna mõnusalt sisse seadnud ning tuleviku Eestiga siduv Beglarišvili, et seitsmeaastasel pojal Nikolas õnnestub korda saata see, mis tal endal jäi tegemata: ehk tõmmata selga Eesti koondise sinine särk.

„Nikolas käib juba ka Nõmme Unitedis trennis. Kui mu naine vahel arvab, et ta võiks tulevikus ehk Gruusiat esindada, siis Nikolas ise ütleb kindlalt: ma olen sündinud Eestis, ma armastan Eestit rohkem ja tahan mängida Eesti eest! See ongi minu väike unistus: näha teda mängimas Eesti koondise särgis,“ avaldab Zaka.

FC Flora ja FCI Levadia ridades neljal korral Eesti meistriks kroonitud Brent Lepistu käis oma värvikat karjääri meenutamas Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.

Alustuseks kinnitas Lepistu, et kuivõrd alanud hooajal pole ta ühegi klubi hingekirjas, siis on igati loogiline järeldus, et tema karjäär ongi lõppenud. Päris lõplikult ta ust kinni ei tõmmanud, aga sõnas, et 95protsendilise tõenäosusega on see nii.

Seejärel võtsime Lepistu karjääri pulkadeks lahti ja keskendusime selle võtmemomentidele. Iga teema sai vürtsitatud värvikate lugude ja põnevate meenutustega:

• Kodune U19 EM

• Ajateenistus

• Eesti meistritiitlid ja kaptenipael Floras

• Väliskarjäär (Kristiansund, Lahti, Mioveni)

• FCI Levadia, opositsiooniliidri staatus ja karjäärilõpp

• Pereelu ja isapõli

Selgus näiteks, millist palka teenis Flora kapten Lepistu 2017. aastal, kui ta meeskonna üheksa värava toel Eesti meistriks vedas ja mida pakuti talle uueks hooajaks. Milliste seiklustega puutus ta kokku koos Andreas Vaiklaga Kristiansundis ja kuidas lõppes keset õhtusööki tema teekond Rumeenia kõrgliigaklubis Mioveni.

Lõpetuseks valutas Lepistu mõistagi südant ka Eesti jalgpalli hetkeolukorra ja tuleviku pärast. Ta tunnistas, et on koos Tarmo Kingiga kodust jalgpallijuhtimist kõige enam kritiseerinud ja seepärast ka kannatanud.

Ken Kallaste on tänavusest Tallinna FCI Levadia jalgpallimeeskonna abitreener. Õigemini: paberita abitreener.

„Olen täiesti nullpunktis. Mais algab kursus, siis on plaan minna,“ räägib 37aastane endine profijalgpallur ning tunnistab: tegelikult soovinuks ta mängimist jätkata, aga mitte mõnes Eesti meistriliiga tagumise otsa võistkonnas.

„Ma ei arvanud, et hakkan treeneriks. Mõtlesin, et kui mängimisega lõpetan, pakin end kokku ja lähen Eestist ära, kuhugi soojale maale. Konkreetset ideed, mida tegema hakkan, ei olnud,“ teatab ta. „Siis aga tuli Levadia jutuga, et mind nähakse uues rollis. Mõtlesin: okei, proovin siis seda ametit. Seni olen nautinud.“

Kallaste nautis ka elu Poolas, kus ta veetis mängijakarjääri parimad hooajad. Saates pajatab ta, mis need viis aastat eriliseks ja meeldejäävaks tegi – meenutades ka külili keeratud bussi, hobupolitsei sekkumist ja mitmeid teisi värvikaid juhtumisi.

„Sa tunned ennast seal jalgpallurina. Kuidas fännid non-stop möllavad… See on jõhker! Väga raske on mitte pingutada,“ kõlab selle kõige lühike kokkuvõte koos tõdemusega, et „olin kõigis sealsetes meeskondades tehniliselt võib-olla kõige halvem mängija“.

Ainsana kolme erineva klubiga (Kalju, Flora, Levadia) Eesti meistriks kroonitud Kallaste räägib ka koduste tippklubide vahetamisest, särgi raskusest ja Flora fännide vihastamisest.

„Kui ma olin Floras, muidugi vihkasin Levadiat ja tahtsin neile korralikult keerata. Jah, ma ei kujutanud ette, et lähen Levadia särki. Aga kui pool sai vahetatud, avastasin, et ka see on väga sümpaatne klubi. Ja siis tahtsin Florale keerata.“

Risto ja Ken Kallaste on Klavanide ja Poomide kõrval ainsad Eesti koondises mänginud isa ja poeg. Milline oli isa roll Keni tippjalgpalluriks kasvamisel?

„Oleks võinud suurem olla. Kindlasti mängis rolli see, et me ei elanud koos. Aga nii palju kui trehvasime, midagi ma temalt ikka kaasa sain. Hakkasin jalgpalli tõsisemalt võtma alles 14-15aastaselt. Keegi võinuks mind nooremas eas rohkem tagant suruda.“

Saatejuht on Andres Vaher.

Kui siiani on Premium liigat arendatud pigem konservatiivselt, siis omaaegne pikaaegne jalgpallikoondislane, kuid alates detsembrikuust alaliidus tippliigasid juhtiv Teet Allas näeb kursimuutuse vajalikkust.

„Minu soov on teha ambitsioonikas plaan ja liikuda edasi suhteliselt kiirete sammudega, et publikut tuleks rohkem,“ lausus ta Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“.

„Mis puudutab liiga näitamist laiemalt, siis siin tahaksime teha suurema muudatuse. See pööre ei ole lihtne, vaid nõuab suurt pingutust. Kuhu me sellega täpselt jõuame, kas see teenus saab olema tasuline ja kas muutus tuleb juba 2027. aastal, seda näeme tänavuse aasta jooksul,“ avas Allas veidi kaarte. „Oleme märtsi keskel astumas Euroopa liigade assotsiatsiooni liikmeks. Üks võimalus on näiteks erinevate riikidega ühiste telepakettide müük.“

Selle kohta, et tänavuse hooaja avamäng lükkus ERRi soovil järgmise nädala reede õhtult laupäeva varalõunasse, lausus Allas: „Loomulikult ei neelanud me seda muutust alla liiga lihtsalt. Praegu on nii, aga tahaks, et edaspidi arvestataks neis kokkulepetes rohkem üksteisega.“

Küsimusele, kas pigem on tõenäoline ülejärgmisel hooajal ERRiga koostöö jätkamine või mitte, vastas Premium liiga uus boss: „Kõik variandid on võimalikud ja neid on palju. Mingeid piire meil ees ei ole: näiteks seda, et peame olema tingimata 36 mänguga ERRis. See on meie ja meie klubide otsus. Võib-olla peaks seal olema ainult kõige-kõige olulisemad kohtumised ja ülejäänud kuskil platvormil.“

Allas räägib ka muudest uue ametiga kaasnevatest muredest ja rõõmudest. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas talle ikka ja jälle kuulsat Moldovale löödud väravat meenutatakse, mida ta on pidadnud üle elama kohtunikuna kätt proovides ning sellestki, kui tundmatuseni on äärekaitsja amet vahepealsete aastate jooksul muutunud.

Saatejuht on Andres Vaher.

Tallinna Kalevi ülipikaaegne kogukonna- ja turundusjuht Remy Põld on klubi nimel elanud ja hinganud pea 11 aastat. Ühes tänavuse talvega tõmbab ta klubis asjaajamist veidi koomale.

Niisiis kutsusime Kalevi klubi pikaaegse asjaajaja endale külla ning vaatasime möödunud aastatele tagasi. Tugeva korvpallitaustaga mees – kes muuseas mänginud Eesti U20 koondises kõrvuti nii mõnegi siinse tippmängijaga – jõudis esmalt tänu tuntud jalgpalliagendile Inglismaale ülikooli ning sealtkaudu otsapidi jalgpalli juurde.

Praktika Leicester Citys, koduigatsus ja naasmine kodumaale päädisid sellega, et 2015. aasta kevadel asus toona 22aastane Remy tööle Tallinna Kalevi jalgpalliklubi arendusjuhina. Pea 11 aastat hiljem on ta endiselt seal, kuid viimati kogukonna- ja arendusjuhi ametit pidanud mees tõmbab ühes klubi esiliigasse langemisega nüüd ametialast haaret veidi koomale.

Lugusid peitub aga nii Kalevi- kui ka sellele eelnevates aastates lausa kuhjaga. Neile vaatamegi nüüd koos Remyga uuesti otsa.

Head kuulamist!

Veel 2024. aastal FC Flora duubelmeeskonna füsioterapeudiks olnud Tarmo Tikk otsustas aasta eest Eestimaa tolmu jalgelt pühkida ning asus tööle Singapuri jalgpalli valitsejaklubis Lion City Sailorsis. Oma tegemistest ja sealsest eluolust käis ta aasta alguses rääkimas Õhtulehe jalgpallisaates "Kolmas poolaeg".

Tikk kirjeldas saates, kuidas ta lõi Singapuriga kontakti tänu Artur Lõhmusele, kes läks Sailorsisse väravavahtide treeneriks paar kuud varem.

Loomulikult rääkis Tikk lahti Singapuri jalgpalli mured ja rõõmud. Ühest küljest on seal palju raha ning nii saab ta enda tööd - nagu ta ise ütles, siis on ta vigastatud mängijate treener - teha paremini, aga samas on seal ka puuduseid. Tikk rääkis ka neist.

Eesti ja Singapuri jalgpalli vahel saab luua ka teatavaid paralleele, sest Sailorsi klubi omanik on ka Singapuri jalgpalliliidu president ning nii on need süsteemid omavahel läbi põimunud. Tikk sõnas, et võrdlusmoment on tõesti arvestatav, aga tema hinnangul tehakse - või vähemalt soovitakse teha - Singapuris asju läbipaistvamalt.

Jalgpallitreener Risto Paju (22) on hoolimata väga noorest east juba kogenud nii mõndagi. Maardus sirgunud mees pääses vaid 20aastaselt tööle Slovakkia kõrgliigaklubisse Dunajska Streda ning on tänaseks jõudnud Paide Linnameeskonna abitreenerikohale.

Värskes „Kolmanda poolaja“ jutusaates vaatab Paju oma noorele, kuid kirevale karjäärile tagasi. 14aastaselt treenerina saadud tuleristsed Maardus, põiked nii FCI Levadia kui ka FC Flora süsteemi, käik Slovakkiasse, esiliiga meistritiitel Nõmme Unitediga ning koostöö kogenumate, kuid samas endiselt noorte ametivendade Vladimir Vassiljevi ja Nikita Brõliniga – need on vaid mõned teemad, millest saates räägime.

Juttu tuleb ka mugavustsoonist – miks ei jõua Eesti treenerid tihtipeale kodukamaralt kaugemale? „Mul oli Dunajskas Hispaania treener, kes ütles, et Risto, sa pead s*tta sööma. Ja siis Risto pidigi pool aastat s*tta sööma,“ vaatab Paju muigvelsui Slovakkia-ajale tagasi.

Milliseid tingimusi võimaldatakse analüütikutele Slovakkia tippklubis? Kui suur oli palgaerinevus? Ja millest 22aastasena Eesti tippklubi abitreeneriks kerkinud mees üldse unistab?

Vastuse saab ka konkreetne küsimus: kui näiteks mõni esiliigasats pakuks Pajule täna peatreenerikohta, võtaks ta selle vastu?

Head kuulamist!