Kust läheb piir tõenduspõhise meditsiini ja alternatiivsete meetodite vahel? Saatejuht Eha Kruusi külaliseks on koolitaja ja endine arst Kadri Mägi-Lehtsi, kes avab teadveloleku ehk mindfulness'i maailma.

Saame teada, kuidas 1970ndatel kroonilise valu leevendamiseks loodud meetodist on tänaseks saanud magnetresonantstomograafiaga tõestatud ajutreeningu meetod.

Arutleme selle üle, miks me ei peaks vastandama läänelikku ravimite põhist meditsiini ja vaimset teadvelolekut, vaid nägema inimest kui tervikut. Usk tervenemisse ja teadlik kohalolu on sama olulised kui tõenduspõhine ravi.

Podcast'i lõpetab rahulik viie minuti meditatsioon.

Kas teadsid, et kael ja lõuajoon on ühed esimesed piirkonnad, mis annavad märku mitte ainult vananemisest, vaid ka valest rühist, pingest ja väsimusest?

Saatejuht Eha Kruusiga on stuudios näojooga treener Kaidi Hunt, kes lihtsalt ei räägi, vaid õpetab samm-sammult, kuidas oma kaela ja lõuajooni igapäevaselt toetada.
See on praktiline vaatamine: teeme harjutusi koos, seletame need lahti ka kuulajatele ning jagame nippe, mida saab teha nii kontoris, teatris kui ka telefoniga ekraani vaadates.

Pane end valmis – see on nagu päris koolitus, ainult palju mugavam.

Podcast'i lõpetab rahulik viie minuti meditatsioon.

Vananemise protsess ja dementsuse risk on vaid 20–30% ulatuses määratud geenidega, ülejäänu on elukvaliteedi küsimus. Ja see on see, mida praegu just ära teha saame!

Saatejuht Eha Kruus ja bioloog Mirjam Prints-Habal sukelduvad aju pikaajalise tervise ja vaimse erksuse säilitamise teaduspõhisesse maailma. Keskendutakse kolmele sambale, mis määravad meie vananemise kvaliteedi: aju kasutamine, füüsiline liikumine ja kvaliteetne uni.

Mirjam Prints-Habali (kes luges teema ettevalmistuseks läbi üle 8000 lehekülje teadusmaterjale) sõnul on pikaajalise tervise põhitõde number üks: kasuta oma aju! Ta rõhutab, et kõige toksilisemalt mõjuvad ajule istuv eluviis ja üksindus. Isegi vanemas eas peab inimene tegema mõtestatud meeldivat tööd ja suhtlema teistega, sest aju reageerib üksindusele kui eluohtlikule seisundile. Loominguline tegevus ja sotsiaalne kaasatus – olgu see siis hobide või töö kaudu – on parim vastumürk vaimsele hääbumisele.