Taskuhäälingu „Loomaarst taskus“ värskes episoodis on külas dokumentalist ja õppejõud Riho Västrik, kelle jutt viib kuulaja esmalt enda lapsepõlve Türile, sealt edasi televisiooni ja lõpuks sügavale Eesti metsa.

Västrik räägib, et huvi looduse vastu pärineb isalt, kes jutustas pojale oma lapsepõlvelugusid lindudest ja metsast. Kuigi kodus loomi ei peetud, kasvas temast poiss, kes saatis pioneeride majja fenoloogilisi vaatluskaarte ja kasvatas aknalaual taimi. Metsavahiks ta siiski ei saanud – tee viis Tallinna Polütehnikumi, raadiosse ja televisiooni.

Saates tuleb pikemalt juttu ka loodusfilmide tegemisest ja sellest, miks metsalood ei vaja tingimata dramaatilist muusikat ega peale loetud moraali. Västriku sõnul on oluline tekitada kohalolutunne ning näidata loomi sellistena, nagu nad on.

Puudutamata ei jää ka hundi- ja jahiteema. Västrik pooldab mõõdukat jahti, rõhutades, et inimene on loodusesse niigi sügavalt sekkunud. Samas hoiatab ta ühiskonna vastandumise eest: „Radikaalide hääled on valjud, keskteed on raske kuulda.“

Juttu tuleb ka inimeste võõrandumisest loodusest, lemmikloomade pidamisest ja sellest, miks absoluutselt õiget vastust loodusküsimustes sageli polegi. Episood pakub nii mõtlikku arutelu kui ka muhedaid hetki.

„Varjupaigas on töö hoopis teistsugune,“ ütleb Abel. „Ma ei pea enam loomaomanikele midagi ilustama ega seletama. Ma saan olla aus – nii loomade kui ka iseenda vastu.“ Kui kliinikus kulub suur osa ajast suhtlemisele inimestega, siis varjupaigas on fookus peaaegu täielikult loomadel.

Üks valusamaid müüte, millega Abel pidevalt kokku puutub, on arusaam, et varjupaigas pannakse loomad 14 päeva pärast magama. „See ei vasta tõele ja seda on väga raske kuulda,“ ütleb ta. Tema sõnul pannakse magama vaid loomi, kellel ei ole meditsiinilist ega eetilist alternatiivi – näiteks väga vanu ja raskelt haigeid loomi või neid, kelle psüühiline seisund muudab nad ohtlikuks nii endale kui ka teistele. „Need on samad otsused, mille ma teeksin ka kliinikus.“

Podcast´i „Loomaarst taskus“ värskes osas on külas Viljandi Männimäe loomakliiniku juht ja Eesti Loomaarstide Koja asepresident Helen Valk.

Juttu tuleb tema teekonnast loomaarstiks saamiseni, Männimäe kliiniku arenguloost ning sellest, kuidas veterinaaria viimase paarikümne aastaga muutunud on. Arutletakse ka nüüdisaegse diagnostika võimaluste ja piirangute üle ning rõhutatakse, et ükski aparaat ei asenda põhjalikku kliinilist läbivaatust. Samuti käsitletakse loomaarstide puudust, maapiirkondade probleeme ja vajadust esmatasandi veterinaarabi järele.

Saate teises pooles räägitakse Eesti Loomaarstide Koja tööst, loomade kiipimise ja registreerimise vajalikkusest ning ilutulestiku mõjust loomade heaolule. Isikliku kogemuse kaudu avatakse, kui rängalt võivad paugud mõjutada hirmunud koeri ja miks ühiskondlik kokkulepe ning üksteisega arvestamine on loomade heaolu seisukohalt võtmetähtsusega.