„Millalgi selle sajandi alguses – see võis olla 2001. või 2002. aastal – läksin ma noore ettevõtjana Ameerika konsultandi David Neenani kursusele „Äri ja sina““, meenutas Alar Tamming Tähenduse teejuhtide 263. vestlusringis (41. minut). Esimesel päeval räägiti vasaku ja parema ajupoolkera koostööst, tegime mitmesuguseid harjutusi. See kõik oli tore, aga suures plaanis ei midagi uut. Teise päeva õhtul korjati meilt käekellad ära, jagati viie- ja kuueliikmelistesse gruppidesse ja öeldi, et nüüd läheb aega. Meie grupis oli neli meest ja kaks naist. Oleksime loogikas ja ratsionaalsuses kõigile teistele pika puuga ära pannud. Meile anti aga teine ülesanne: pidime üheskoos tundma tundeid – usaldust, armastust, andestust, terviklikkust... Me pidime neid tundeid mitte üksnes tundma, vaid ka teistele näitama. See kestis tunde ja läks meil väga vaevaliselt – meile öeldi: te näitlete väga hästi, aga mingeid tundeid teil tegelikult ei ole – lõpuks hakkasid osad nutma, tunded hakkasid välja tulema. Lõpetasime hommikul kella viie-kuue paiku, saime viimaks läbi suure häda oma eksami tehtud. Lõpus õõtsusime kõik koos käed üksteise õlgadel Bette Midleri „The Rose’i“ saatel. Paljudel olid pisarad silmis. Ma vaatasin seda kõike distantsilt ja ei tundnud suurt midagi. Järgmisel päeval oli mul tunne, et ma olen sattunud Ameerika telešõusse: naised hüppasid üksteise järele üles ja teatasid, et nemad enam vana elu ei ela, ütlevad ülemusele välja, mis nad temast arvavad jne. Vaatasin seda pealt nagu hullumaja peaarst – nüüd toimub küll suur avanemine. Pärast koolitust istusin autosse ja panin mängima ühe Leonard Coheni laulu – ja siis ühtäkki juhtus minuga midagi: mõtete voog seiskus, mulle langes osaks niivõrd täiuslik, terviklik ja erakordne psüühiline seisund, kuhu ma oleks tahtnud jäädagi. See kestis võib-olla viisteist minutit. Ma ei saanud üldse aru, mis minuga toimus, see kogemus lihtsalt ei mahtunud olemasolevasse raami. Mõni aeg hiljem sattusin ma ühele soomekeelsele muutunud teadvusseisundeid käsitlevale artiklile. Ma polnud sellisest terminist oma Tartu Ülikooli psühholoogiaõpingute kestel veel kuulnud. Lugesin artikli läbi ja mõistsin, et see oli just see, mis minuga oli toimunud, ja et selliseid seisundeid uuritakse ka teaduslikult. Otsisin just sel ajal oma magistritöö teemat ja sealt ma selle leidsingi.“

Kolmepäevaselt koolituselt „Äri ja sina“ algas Alari eneseotsingute tee, mis on kulgenud läbi psühhedeelsete tseremooniate, vabastava hingamise ja Gurdžijevi õpetuse omaenda terviklikuma versiooni poole. Teekonda tähistavad muuhulgas raamatud „Jalutuskäik iseendasse“, „Jalutuskäik raha alkeemiasse“ ning „Teadvuse sünd“. 263. saatesse tõi meid kokku neist viimane.

„Mul plahvatas Tabasalus jalutades järsku ulmejutu süžee. See tõi mu depressioonist paugupealt välja. Panin need mõtted kirja ja natukese aja pärast andsin Claude’ile ülesande: kirjutame väikese jutukese. Nii sündis „Teadvuse sünni“ esimene sosistus,“ valgustas Alar raamatu sünnilugu (19. minut). Järgneva sajakonna minuti vältel oli tehisaru kõrval teiseks oluliseks päevakangelaseks vast Rudolf Steiner, keda tunneb hästi teine saatekülaline Heiki Jürissaar. „Jõudsin vaimsesse maailma seetõttu, et ma põlesin läbi,“ rääkis Heiki oma lugu (30. minut). „Sattusin umbes kolmekümneaastasena mitmesuguste tervendajate kätte ja avastasin, et lisaks teaduspõhilisele meditsiinile on meil veel iseäralike võimetega inimesed. Liikusin šamanismi, joogafilosoofiasse ja teistesse new age’likke praktikatesse. Jõudsin oma katsetuste varal järeldusele, et new age’is on palju tõdesid, pooltõdesid ja valesid. Neid serveeritakse tihtipeale väga erinevates kastmetes ja lõpuks võib nendega päris rappa põrutada. Õnneks kinkis sõber mulle ühe Rudolf Steineri raamatu.“ Heiki sõnul hoiatab Steiner meid new age’like kiirteede ohtude eest. Seejärel peatusime pikemalt oma isiklikel kogemustel new age’i valguse ja varjuga.

Hardo

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.

„Mulle tundub, et tänapäeva maailmas pendeldavad inimesed kahe vastandliku arusaama vahel. Psühhoteraapias ja ka mujal valitseb klišee, et kõik on mõtlemises kinni; kui muudame mõtlemist, muutub ka maailm. Kuivõrd kujutlus on midagi, mida me saame oma tahtega mingil määral juhtida, siis muutuvat ühes uue kujutlusega ka maailm meie ümber. William Blake’il on kuulus luulerida „the mind-forg’d manacles I hear“ – meid kammitsevad „mõtte taotud rauad“. See on selline hipi unelm, et kui meil õnnestuks kuidagi kujutlus vabaks lasta, siis kõik muutuks, justkui maailm ise meile mingeid piiranguid ei seakski.“ ütles luuletaja ja tõlkija Märt Väljataga Tähenduse teejuhtide 57. numbrile antud intervjuus „Kuningriigi saladus“ [1].

Samanimelise saatesarja 262. vestlusringis tulime Väljataga ja Vano Allsaluga [2] Blake’i juurde tagasi. „Blake rõhutab kujutlusvõime tähtsust. Tema arvates saavad kõik maailma hädad alguse teatud tardumusest, kujutlusvõime kivistumisest. Aldous Huxley kasutas Blake’i kuulsat metafoori taju määrdunud ustest. Meil kõigil on mingisugused kasvatuse, koolihariduse ja keelega kaasa antud klišeed või stereotüübid. Me kogeme maailma sellistesse üksustesse liigendatuna, nagu me seda parajasti kogeme. Kui me oma taju uksed puhtaks nühiksime, näeksime liivateras maailma ja hoiaksime lõpmatust oma peopesas. Selleks, et toimuks ümbersünd, tuleb kammitsev koorik ära lõhkuda. Kaplinskil – kes on ju ka müstiline luuletaja – kordub samuti kujund seestpoolt munakoort toksivast tibust,“ lisas Märt kõnealuses keskustelus (88. minut).

Vestluse lõpus viisin jutu Blake’i rollile käimasolevas suures transformatsioonis [3]. „Me kõik tunneme, et mõtte sepistatud rauad või vaimu taotud ahelad on hakanud ära kukkuma,“ ütles Märt (120. minut), „aga mis sealt lõpuks välja koorub, ei oska praegu keegi ette aimata. On selline ooteseisund. Minu arvates on kõige tõenäolisem, et jäädaksegi toksima, munakoor ei purune ja mingit uut ilmutust ei tule.“

„Blake’i luuleread „To see a world in a grain of sand / And a heaven in a wild flower, / Hold infinity in the palm of your hand / And eternity in an hour” kõlavad kaasa kõigis, kes püüdlevad parema mina poole,” sekundeeris Märdile Vano (122. minut). “Mind võlub tema puhul kõige enam pildi ja sõna ühtsus – see, kuidas luua sõnadega kujutlusi ja neidsamu kujutlusi siis jälle sõnadeks tagasi konverteerida.“ Sellisena on Blake Vano sõnul meile ka tänapäeval hea õpetaja, seda nii kunstipraktikas kui ka elu eksistentsiaalsemates ja dionüüslikemates aspektides. Mõlemad saatekülalised hindasid kõrgelt Blake’i julgust, kindlameelsust ja visadust. „Mulle tundub, et ta ütleb meile: „Julge olla sina ise, julge kujutleda oma kujutlusi!“ võttis Vano saate lõpus (123. minut) kontrakultuuri prohveti [4] igihalja sõnumi kenasti kokku.

Head uudistamist!

H.

–––––––––––––––

[1] https://teejuhid.postimees.ee/8344123...

[2] https://www.youtube.com/live/P6midIj2...

[3] https://www.youtube.com/live/lWpcwhWc...

[4] https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69...

Hosted on Acast. See acast.com/privacy for more information.